Millest uisud tehti?
1895. aasta uisud valmistati lihtsatest käepärastest materjalidest. Uisu alus tehti puust ning teraks kasutati kas vana vikati tera või vihmavarju metallvarrast.
Kui puust alusklots oli valmis, murti vikati tera sobiva pikkusega ning löödi see puidu sisse, et sellest saaks uisu tera. Kui kasutati vihmavarju traati, uuristati puu sisse väike soon, kuhu traat sobis.
Seejärel kinnitati metallosa puidu külge väikeste painutuste või naeltega.
Kuidas uiske jalga pandi?
Uisk kinnitati jalga pastla ehk nahkjalatsi külge. Selleks kasutati kahte tugevat nööri, millega uisk jalatsi külge seotud.
Kui kasutusel oli vana pastal, võidi uisk kinnitada ka naeltega.
Mitu uisku korraga kasutati?
Sageli oli inimesel ainult üks uisk. Kahe uisu tegemine oli keeruline, sest metallterad olid haruldased ja neid polnud alati saada.
Kui kellelgi oli kasvõi üks uisk, peeti teda teiste silmis lausa kangelaseks. Sageli laenati selliseid uiske sõpradele, et ka nemad saaksid jääl sõita proovida.
Milline oli talvine liikumine tol ajal?
Rahvaluule arhiivi mälestuste järgi ei olnud suusatamine selles piirkonnas tol ajal veel levinud. Kui aga keegi oleks suuski näinud, oleksid poisid kindlasti püüdnud neid ka ise järele teha.
Seega oli jääl liikumiseks üks põnevamaid vahendeid just puust ja metallteraga valmistatud uisk.
Allikas: Eesti Rahvaluule Arhiiv – 1895. aasta uisud
Lisainfo
Artikli aluseks on Eesti Rahvaluule Arhiivis talletatud kirjeldus 1895. aasta uiskude valmistamise kohta.
Teateid nende valmistamise kohta sai autor oma isalt. Mälestuse kirjutas üles ja joonise lisas Mart Port, kes oli sel ajal Tartu Poeglaste Keskkooli õpilane.
Paistu, Holstre 1935.