Teateid nende valmistamise kohta sain isalt. Muid nimetusi (näit. trits j.n.e.) „nende pool kandis“ s.o. Holstre vallas ei olevat tuntud.

Uiske valmistati puust, teraks tarvitati kas vana vikati tera või vihmavarju „traati“ (nii nimetati vihmavarju pealisriide tugivarbaid). Nüüd valmistatakse nad harilikult U kujulised, kuid sellal olnud nad ruudukujulised läbilõikes. Kui valmistatud sobiv alusklots (vt joon 1-2), siis murti vikati tera vastavalt klotsi pikkusele, ning tarvitati siis selle teravama otsa poolset osa uisu teraks. Et tera kinnitada klopi külge, selleks löödi ta lihtsalt puusse. Kui juhtus olema vihmavarju traati, siis uuristati klopi alumisse serva uure, kuhu sobis parajasti „traat“. „Traadi“ kinnitamiseks löödi selle otsad lihtsalt väikese painutisega puusse. Enne harilikult esimene ots, sest seal oli klopil terav serv, kuhu oli raskem lüüa.

Uisk kinnitati pastla külge kahe tugevama nööriga, ning kui leidus vanem pastal, siis löödi ka naeltega. Uiske oli ainult üks. Kahte uisku oli raske saada, kuna puudusid terad, ning kui ka need oleksid olemas, siis polnud nendega hea sõita, sest alumised kandid olid mõlemal ühele poole. Tavalist sõitmist näitab viimane pilt. Uisud olnud – isa sõnad – küll üsna „pusnakud“ välimuselt, kuid sõita oli nendega siiski hea. Kes omas ühegi uisu, see muutus teiste silmis kangelaseks (muidugi avaldati oma arvamist selleks, et saada laenuks neid uiske).
Suuski pole neil olnud. Suusatamist ei polevat lähikonnas nähtud. Kui aga oleks nähtud, küll siis oleks leidunud järel tegijaid poiste seaski.
Isa meenutuse kirjutas üles ja joonise lisas Mart Port, kes oli sellal Tartu Poeglaste Keskkooli õpilane.

Paistu, Holstre 1935:

Algallikas:  Eesti Rahvaluule Arhiiv 16 jaanuar 2021