Kuidas armastada naist? - Sleeping Yogini

Viimastel päevadel on tütrel tihti paha tuju hood. Räägime maailma asjadest ja järsku ütlen ma midagi valesti ning vait ta ongi. Suunurgad kruvivad alla, silmad pöörduvad iga mu lause peale üles, kodus marsib ta teise tuppa mossitama või telefoni näppima.

Täna sai telefonil aku tühjaks ja vingus näoga oli tarvis küsida, et emme, viska laadijat. "Ma annan sulle laadija, kui sa räägid, mis su sees toimub."
Silmad kruvisid end taas pahupidi ja solvutont marssis jälle vihaselt minema.

Tujuhoog teise tuju järel. Mul on asjad pooleli ja vajavad tegemist, kõrvits keeb pliidil, asjad vaja valmis panna, et varsti jälle teele kimada, nädal aega ootamatuid tujusid. Kurat! tahaks hoopis käratada. Tahaks öelda, et vot, mossita seal teises toas ja tule siis rääkima, kui tuju on parem. Nagu tal sai kannatuste limiit täis, sai mul ka.

Kuid ma mõtlen, et varsti ongi see periood, kus üks paha tuju ajab teist taga ja kui ma praegu hakkan ise tujutsema, siis kuidas leida see tugevus viie aasta pärast?

Tunnistan oma ärritumist, kuid lähen talle teise tuppa järele. Ta on kössis mu voodis. Heidan end ta kõrvale, silitan ta kätt, paitan selga. Kohati rehmab ta käega, et ma teda rahule jätaks. Tahakski minema kõndida, sest nii raske on olla oma tujust kõrgemal. Nii raske on olla armastav ja soe, kui keegi on vaid mossitanud, tujutsenud ja tõrelenud. Nii kuradi raske on, sest mina tahan ka, et keegi mind hoiaks, kui mul raske on, aga ei hoia, ma pean tugev olema.. Jälle pean tugev olema. Jälle... ma SAAN....praktiseerida, kuidas PÄRISELT tugev olla....

Paitan ta juukseid... panen oma pea õrnalt ta seljale ja mähin oma käed talle kaitsvalt ümber. Võtan veel teki ja asetan selle ta peale ning võtan ta turvaliselt embusesse. "Ma armastan sind, ma kaitsen sind, ma hoian sind," sosistan ma talle pehmusega kõrva. Ei, selles pole etteheidet, et vot, ma armastan sind ja sina siis käitud nii... Ei, selles on ainult "ma armastan sind", toonil - sa võid olla, kuidas soovid. Ma lasen sul olla.

Tütar hakkab nutma. "Ma hoian sind. Kõik on hästi. Lase kõik välja," ütlen ma teda kaisutades, kui ta kahe pisikese käega mu kätt pigistab.
Varsti saan ma teada, et ta ise ka ei tea, miks tal sellised tujud käivad. Ma ütlen midagi ebameeldivat ja siis ongi kõik. "Pole viga, ma armastan sind ka siis, kui sul on halb tuju," ütlen ma talle.

Paari minutiga ongi halb tuju läinud ning nunnu ja särtsakas tütar on jälle tagasi.

Mõtlen sellele, et meil kõigil on vahel nii kuradi halb... ja me ütleme teisele halvasti, kuigi ei tahaks, ausalt ei tahaks. Me ei taha ju kunagi tüli. Tõesti ei taha.... Ainus, mida me tahame on see, et see, kellel ei ole antud hetkel nii valus, tuleks ja paneks oma käed ümber ja ütleks: "Ma hoian sind. Kõik on hästi. Lase kõik välja."

See nõuab NII suurt tugevust, NII METSIKUT armastamist, et jääda teise tujust puutumata... et tulla sinna teise tuppa ja mähkida oma käed turvaliselt ümber... et luua see ruum, kus naine tunneb, et ta on nii hoitud ja kaitstud, et ta võib oma halva tuju välja nutta. Tegelikult ei olegi rohkem vaja, et halb tuju lõppeks... See halb tuju, mille tuum on mõte: "Ma ei tunne, et ma olen armastatud".

Lihtsalt... Mees... pane oma suured käed ümber selle tujuka trolli... Mis siis, et sa tahaksid minema kõndida, sest sa ei taha seda pirtsutajat nähagi.
Pane oma käed ümber, loo see turvaline ruum läbi oma südame ja ütle: "Ma armastan sind".

Rohkem polegi vaja ❤️

Autor:© Pamela Maran
Algallikas: FB Sleeping Yogini, 3.11.2019

04 November 2019
kategoorias Tasub teada!
Soovita ka teistele :
(1 Hinne(t))