Kuidas mängida:

Vanasti:

• noored said kokku ja leppisid kokku, kellele tuhkapoiss viiakse
• seejärel valmistati täisinimese suurune õlgedest ja tuhast nukk.
• enamasti poisid valmistasid tüdruku kuju ja tüdrukud valmistasid poisi kuju.  
• kuju viidi vastalapäeva õhtul uuele omanikule ukse taha - siis uus omanik avastab selle tuhkapäeva hommikul.

Uus omanik:

• püüdis kiiresti tuhkapoisist vabaneda, sest 
• arvati, et kelle juurde tuhapoiss hommikuks jäi, selle juurde jäi ka laiskus
• kui ta arvas ära, kes  oli tuhkapoisi autor, siis püüdis ta selle tagastada
• aga võis ka lihtsalt järgmise ukse taha viia
• kelle ukse taha Tuhkapoiss lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
• selline Tuhkapoisi "edastanmine" võis mõnel pool isegi paar nädalat kesta, kuni siis minema visati.

Kirjeldus:

• Tuhapoisil on peas villasest riidest nokkmüts, seljas pintsak, jalas linased püksid, sokid ja pastlad. Riided on kõik vanad, lapitud, katkised ja määrdunud. Näoks on seotud valge villane riidetükk, millele on söega joonistatud silmad, nina, suu.
• Tuhatüdruk kannab pruuni puuvillast kleiti, selle all õhukesi poeriidest pükse, pükste alaääre külge on õmmeldud 2 õlgedega täidetud õhukest naistesukka (silmad jooksevad). Peaks on valgest linasest riidest kotike, millele on pliiatsiga joonistatud silmad, nina ja suu. Peas lilleline poerätt, põllena ette seotud tükk valget linast riiet.

Algallikad: Folklore.ee, Folklore.ee, ERM.ee

Lisaks:

Tasub teada:

• Eesti rahvapärimuses sümboliseerib tuhk mustust ja laiskust.
• Usuti, et Tuhkapoisi viijad olid virgad inimesed.
• ja kelle ukse taha Tuhkapoiss lõpuks jäi, see pere oli kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast.
• Tuhkapoissi viijad olid enamasti tüdrukud, leidjad aga poisid.