Viis, kuidas käitume oma lapsega, määrab viisi, kuidas ta käitub teistega.

Kiusamisest räägitakse palju. On ju tegu käitumisega, mida on tingimata vaja märgata ja väheneda. Inimesed – nii väikesed kui ka suured – tunnevad end hästi neis keskkondades ja suhetes, mis on vastastikku respekteerivad, igaühe isikliku ruumiga arvestavad, hoolivad, mõistvad. See kõik toetab laiemas mõttes isiksuse kasvu ja kitsamas mõttes paljundab häid käitumisi, heasoovlikkust ja paindlikkust igapäevaelus.

Kiusamise põhitunnus on süstemaatiline agressiivsus ja negatiivsus. Sisuliselt on tegu väärkohtlemisega: keegi korraldab kellelegi meelega ebamugavust, valu, tekitab ja hoiab alal hirmu ja alaväärsusust.

Palju räägitakse kiusamisest lasteaias ja koolis. Ent enne kui kius jõuab lasteaeda ja kooli, on seda ilmselt kogetud ka kusagil muljal ja see koht on tihtipeale kodu. Kahjuks on ka lapsevanemate käitumises palju kiusamise tunnuseid. Põhjusi on erinevaid. Tihti on tegu vanematega, kel pole lapsepõlvest kaasa võtta head isiklikku eeskuju ning nad lihtsalt jätkavad neid käitumisi, mis olid läbivad nende kasvuajal. Osad vanemad küll märkavad, et teevad lapsi kasvatades aina samu vigu, kuid kas ei oska või ei leia endas jõudu midagi muuta. Vanemliku kiusu põhirepertuaar on halvustamine, sildistamine, hirmutamine, ähvardamine, jõu rakendamine, karistamine. Kahjuks on palju kodusid, kus see kordub päevast päeva. Ja siis pole vaja imestada, et see hakkab korduma päevast päeva ka laste omavahelistes suhetes.

Vahel vanem lihtsalt ei märka seda, kuidas ta ütleb ega mõtle võimalikule (kaugemale) mõjule.

  • Mida sa tönnid siin.
  • Ei ole sul midagi häda.
  • Ei saa seda ja jutul lõpp.
  • Kuidas sa selline koba/vastik/tüütu oled.
  • Kui sa kohe ei lõpeta, siis…
  • Seda sa veel kahetsed, kui sa…
  • Hakka kohe tegema.
  • Jää juba vait.

Millist eeskuju annab vanem, kes nõuab lapselt viisakust täiesti ebaviisakal moel, käsib tal rahuneda, ise endast väljas olles ja keelab lastel omavahel kakelda, ise valuvõtteid kasutades?

Loomulikult on vanemgi ainult inimene ja talgi on õigus eksida. Paljud vanemad, märgates oma kohatut, lugupidamatut või ärritunut käitumist, vabandavad hiljem lapse ees. Nii võib lapsel tekkida arusaam, et öelda võib igasugu asju – pärast tuleb lihtsalt vabandada. Andeks palumine on iseenesest vajalik ja õppimisväärne asi, aga äkki saaks kohe ja võimalikult paljudes eluolukordades olla eelkõige mõistev ja lugupidav? See nõuab põhimõtteliselt üht oskust: oskust peatuda.

Lapse impulsiivne käitumine on loomulik – ta ei ole veel suuteline oma tunnetega toime tulema. Või on tundekasvatuse töö vanemal lihtsalt tegemata, sest ise ka ei oska. Või on eeskuju äraspidine. Eeskujuga võrreldes on vanemlik loeng väikese mõjuga. Täiskasvanud inimese tunnus võiks olla, et ta stiimuli ja reaktsiooni vahele asetab teadlikkuse. See tähendab stoppi: mis meil siin toimub? Milline käitumine ses olukorras on lahendusele viiv? Peatumine loob võimaluse käitumist valida. Üle reageerimine viib harva lahenduseni ja oht suhet haavata on suur.

Pereterapeut Meelike Saarna

kategoorias Tasub teada!
Soovita ka teistele :
(0 hinnangut)