Meelike Saarna: Kaugus ei ole kilomeetrite küsimus. Võime end teisest kaugel tunda ka samal diivanil istudes.

Kaugsuhted on meie elus aina tavalisemad ja hetkeolukord on lisanud siia ka sunnitud lahuselamised, olgu siis töiste või muude valikute tõttu. Kuidas teineteisest kaugel olles lähisuhetes lähedust alles hoida, selgitab Pereterapeut Meelike Saarna.

 

Inimesed ühenduvad põhiliselt kahel viisil: koos tegutsedes ja omavahel mõtteid vahetades, rääkides. Kui füüsiline vahemaa lahutab sel moel, et reaalselt midagi koos teha ei ole võimalik (kuigi praegu me näeme, kui palju saab siiski koos teha ka üle veebi), siis tuleb rohkem rääkida. Ja kui rohkem räägitakse, siis on vaja ka rohkem kuulata, sest ainult nii sünnib dialoog, mis toidab kumbagi partnerit. Kuulamine ongi kõige olulisem suhtlemisoskus – seda peaks meeles pidama kõigis tähtsates suhetes, aga eriti siis, kui ollakse teineteisest kaugel.

Oluline on seegi, millest räägitakse:

  1. Kui suhet ongi alal hoidnud pigem asjalikud teemad ja olmesse puutuv, siis ilmselt jagatakse-räägitakse neid asju omavahel ka teineteisest kaugel olles. Eks ole vaja ära kurta ehk seegi, et teise äraolekul on kraan tilkuma hakanud või kuidas naabrite koer närvidele käib. Koos lahendusi mõelda või üheskoos kasvõi kiruda võib ju samuti tore olla.

  2. Ka keerukamaid teemasid ei tohiks vältida, kuid neist saab alati rääkida konstruktiivsel moel: mida saaks teha või tegemata jätte, et kummalgi oleks kergem ja rahulolu suurem, isegi kui see teisiti tegemine tähendab tegevusi vaid sõnades ja mõtetes või et vaid üks saab kokkulepitut ellu viia. Siin on kerge tekkima mõte, et teine on nagunii eemal ega saa aidata. Siiski ei maksa rääkimisele ja kontakti hoidmisele käega lüüa. Emotsionaalse läheduse hoidmiseks on vaja tunnet, et partner on olemas, kuulamas ja mõistmas. Ka päriselt koos olles vajame tihti rohkem kuulamist kui konkreetset abi.

  3. Kui suhtes on olnud oluline ühise vaimse ruumi jagamine, on tähtis jätkata rääkimist ka neil teemadel, mis ka päriselt koos olles kumbagi paelusid ja seekaudu kokkukuulumise tunnet süvendasid. Olgu siis vaadatud filmid, loetud raamatud, kuulatud muusika, maailmas toimuv, filosoofilised teemad… kui eelnevalt on ühendavat olnud piisavalt, siis on mõneti lihtsam seda ka kaugel olles alal hoida ja isegi juurde tekitada.

  4. Lähedust loovad ja alalhoidvad rutiinid on alati olulised ning need ei tohiks kaduda ka siis, kui ollakse teineteisest kaugel: musi-kalli-lühisõnumid, smailid, kindlad kokkulepped helistamise-sõnumite rutiini osas jms. Kohtumine partneriga, kuigi see toimub üle veebi, võiks olla hästi veedetud ühine aeg, mil ollakse teineteise päralt.

  5. Kui peres on lapsed, võiks olla perejutuajamised olla eraldi mehe-naise jutuajamistest. Koos lastega räägitakse ikka teisi asju, ja mehe-naise privaatsed jutud saavad kindlasti olla ka intiimsed ja seega lähedust säilitavad.

Nagu igapäevaselt koos olles, nii ka teineteisest kaugel olles on kõige olulisem kummagi tahe. Kui on tõsine soov olla koos ja jääda kokku, siis püüame ikka anda oma parima, olgu tingimused kui keerukad tahes. Ega kaugus olegi vaid kilomeetrite küsimus, võime end teisest kaugel tunda ka samal diivanil istudes. Seega kaugus ise polegi ehk nii oluline kui tähendus, mis me sellele anname. Keskendudes pigem positiivsele, loome seda märkamatult juurde.

Autor pereterapeut Meelike Saarna

26 Mai 2020
kategoorias Tasub teada!
Soovita ka teistele :
(0 hinnangut)