Käisime 2018 a. juunikuu esmaspäeva hommikul, kui rahvast oli väga vähe ja Lottemaa tegelasi jagus iga lapse kohta üks, kui mitte rohkemgi.
Aga hommikused mängud olid siiski suurematele lastele mõeldud - maratonijooks ja ringmängud, mida nägime. Samas lapsele meeldis vaadata neid ikka.

Kohalikud tegelasid hirmutasid meie last, olid väga jutukad ja ei jätnud last rahule. Mis on ilmselt paljudele meeldiv kogemus, aga minu pisike peitis ennast emme taha ja jänes ikka kommenteeris, et "Kas sa kardad, tule tee patsu, noo ikka kardad jah" - mille peale hakkas mu laps veel rohkem kartma.

Lapse lemmikuks osutus Bruno, kes jooksis suht kohe ära. Asusime teda otsima :-)
Varsti sain aru, et peategelased on seal, kus parasjagu miskit toimub (jooks või mõni muu reklaamitud üritus).
Viimaks leidsime ühest majast magava jänese kuju, see norskas, ja ei küsinud mu lapselt küsimusi. Teda vaatasime väga hoolega ja kohe mitu mitu korda.

Päris kõiki maju me läbi ei käinud. Kui eelneva info põhjal oli meile Lottemaast jäänud mulje, et igas majas ootab meid üks Lottemaa tegelane, kes tegeleb lastega, siis reaalselt see nii ei olnud - enamus tegelasi olid kõik seal ühes kohas pundis, kus toimus mingi üritus.

Lõpp hea kõik hea: viimaks võttis ka minu neiu julguse kokku ja sai Lottele patsu teha. Brunot me küll väga lähedalt ei näinudki. Aga rongijuht oli vägagi tore ja sõbralik onu ning parklas ootasid meid suured plakatid Bruno piltidega, mis last rõõmustasid.

Lisaks tooks välja selle, et piletiraha küsitakse ka 2 aastaselt, kuigi ma arvan, et alla 3 aastasega sinna lapse rõõmustamiseks siiski minna veel vaja ei ole.
Oli olemas ema ja beebi maja, erinevad kohvikud ja wc.

Fotod erakogust.