Muuseum

Muuseumi hoone sai nurgakivi 1. juulil 1989. "Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks," mäletab muuseumi omanik Johannes Tõrs. "Seega on saar kaks aastat kauem iseseisev kui Eesti riik."

Ametlikult avati vabadusvõitluse muuseum 1994. aasta Võidupühal, 23. juunil Soomepoiste ülemaailmse kokkutulekuga. Lindi lõikas läbi peaminister Mart Laar. Muuseumi pääseb üle rippsilla. Ka see 1991. aastal valminud sild on peremehe enda kätega ehitatud, kuna endine sild oli kasutamiskõlbmatu. Silla otsa 1999. aasta suvel ehitatud tornid ehk sillamajakesed sümboliseerivad vana eestlaste linnust. 1995. aastal avati silla otsas mälestusrist sõdades langenud eestlastele ja paigaldati ka igavene tuli, mis süüdatakse kõigil Eesti Vabariigi tähtpäevadel. Nii sündis väike tseremooniaväljak.

Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis saad tutvuda 20.sajandi sõjaajalooga: Eesti pärast peetud maa- ja merelahingutega alates Vabadussõjast kuni külma sõja perioodini. Muuseumi ekspositsioonis on sõjatehnikat, relvastust, vormiriideid, aumärke ja palju muud huvitavat/põnevat.

Meie käsirelvadekogu, milles on esindatud 26 riigi relvad, on üks suuremaid Eestis. Meil on muljetavaldav rasketehnika ekspositsioon: tankid, soomukid ja transportöörid, näha saab erineva kaliibriga nii õhus kui ka maapealsete sihtmärkide tabamiseks mõeldud kahureid.

Muuseum asub Lagedil Külma pargis. II maailmasõja eel kuulus see koht president Konstatin Pätsu vennale Voldemar Pätsule.

Kogu ekspositsiooni ei jõua üles lugeda, seda peab hea lugeja minema kohapeale ise vaatama, ja ta kindlasti seda ei kahetse. Eksponaadid on muuseumisse jõudnud nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid teid pidi. Mainimata ei saa jätta fakti, et Tõrsi "varandust" kasutati ka filmide "Nimed marmortahvlil," "Surnupealuu Sõdurid," "Tuulepealne Maa" ja "Georg Ots" tegemisel. Uues valmivas filmis "1944" kasutatakse muuseumi T-34 tanki ja käsirelvasid.

Muuseumis on Eestis ainus töötav T-34/85. Monumenditank oli ka Johannes Tõrsi loodud Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis asuv 1945. aastal valminud T-34/85. See masin asus nõukogude ajal Sindi lähedal betoonalusel. Kuigi Sindi-Lodja postamenditankil puudus mootor, on Tõrs selle hiljem muretsenud ja sõjamasina seadnud sõidukorda – tank on osalenud isegi filmivõtetel. Kuid tanki liikuma saada polnud kerge, sest kinni oli keevitatud kõik, mida vähegi andis, – nii luugid, kuulipilduja alus kui ka roomikud. Ka torni ei saanud pöörata, sest seegi keevitati kunagi korpuse külge kinni. Lahti oli vaid põhja all paiknenud luuk, mille kaudu pääses Tõrs esimest korda tanki sisemust uurima. Tõrsi väitel on tema muuseumis olev tank lahingutes kaks korda väga valusalt pihta saanud. Seda tunnistavad keevitusarm korpuse paremal küljel ning esiosa soomusele lisatud suhteliselt suur terasplaat. Tõrsi tanki 38,9liitrine V12-diiselmootor liigutab 32-tonnist roomikutel kulgevat metallist masinat kiirusega kuni 55 km/h. Kütusekulu 180 liitrit sajale kilomeetrile ajaks arvatavasti õlgu väristama enamiku praegustest autoomanikest. See kulu kehtib küll maanteesõidul. Maastikul, kus toimus põhiline liikumine, olid kulunumbrid tunduvalt suuremad. Kütusevarust (540 l) piisas maanteel umbes 300 km läbimiseks, lisapaakidega (180 l) kujunes tulemuseks 430 km. Maastikul olid vastavad näitajad 180 ja 370 km. Sindi-Lodja postamendilt Lagedile viidud T-34/85 on praegu ainuke Eesti liikumisvõimeline tank.

Muuseumi tank oli terve suve remondis ja 20. august perepäevale saab soovi korral tankiga ka sõita. Muuseumil on selleks spetsiaalne meeskond olemas. Plaan ongi hakata tankiga sõitusid pakkuma. Perepäeval saab näha sõitvat tanki.

Veidi ka muuseumi asutajast.
Johannes Tõrs sündis 3. augustil 1940. aastal Länga külas, Maede talus Salme vallas, Saaremaal. Ta on pidanud erinevaid ameteid: olnud müürsepp, mehaanik, tõstukijuht, õpetaja: kalur, meremees, restauraator.
1981. aastal õppis Tõrs klaasikunstniku, professor Tolorist Ohfmani juures vitraažikunsti ja ehitas paari sõbraga Kullile endisesse talude viljakuivatisse valukoja, kuid seoses Eesti taasiseseisvumisega ja tagastamisprotsessiga sealne tegevus lõpetati. 1985. aastal asutas Harjumaal esimese teeninduskooperatiivi „Pronksisära“, kus jätkus restaureerimine. Viimase lühtri tegi Johannes Tõrs Salme Palvemaja kirikusse 2012 aastal. Suuremad tööd: Tartu ülikooli aulale uued lühtrid ja uksekäepidemed, Niguliste ja Toomkiriku lühtrid, Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula lühtrid jne. Kokku tegid lühtreid ja vitraaže 15 kirikule, 4 mõisale, Kuressaare pargi 110 vanaaegset valgustit, Kuressaare Piiskoopi lossi vitraažaknad.
Johannes Tõrs on olnud osaline ka Eesti Sõjaajaloo Seltsi loomisel. Tema tegevust on ära märgitud paljude tunnustusavaldustega. Teda on autasustatud 19 aumedaliga, sealhulgas kõrgemad autasud: 21. veebruaril 2001 Eesti president Lennart Merilt Kotkaristi hõberisti medal, 12. märtsil 2003 Soome president Tarjo Halonen Suomen Valkoisen Ruusun Ritarikunnan Suurmestari ehk Soome Valge roosi rüütelkonna (ordu) suurmeistri medal, 8. novembril 2003 Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse President Jacgnes Derivierilt kuldmedal, teeneline Kaitseliitlane alates 2004aastast,kaitseliitu astus 1994. aastal, Harju Maakonna aukodaniku aunimetus 2010. aastal, Rae valla aukodanik aastast 1999, Soome Sõjalaevastiku aukodanik, Jalaväe rügement 200 aukodanik, II MS Soome Mereväes teeninud eestlaste kildi aukodanik, Rindemeeste Ühenduse aukodanik, teeneline Muinuskaitse tegelane, Harju Lion nr 1 ühenduse liige. Johnnes Tõrs on tuntud ka kui kõva laulumees. Ta on esinenud erinevate kollektiividega erinevates riikides, näiteks Soomes, Taanis, Rootsis, Kanadas, Ameerikas jne. On muuhulgas laulab Tallinna Eesti Meestelaulu Seltsis, praegu lööb aktiivselt kaasa kohalikus ansamblis "Kuldne Õhtupäike."