Iga väljakutseline olukord annab meile võimaluse endaga paremini tuttavaks saada.

Suures piires on kriis alati murdepunkt. Võib juhtuda, et kõik kukub kokku. Võib juhtuda, et märkame tegutseda nõnda, et kaotus pole nii totaalne. Võib juhtuda, et suudame kokkukukkunu varemetele ehitada midagi uut. Võib juhtuda, et alles kriisis näeme selgelt, mis on olnud valesti ning asume mõtlema-tegutsema, et oleks teisiti. See on sarnane nii isiklikes kui ka globaalsetes kriisides.

On kaks eri asja, kas elame kriisi lihtsalt üle või kasutame seda kasvuks ja arenguks. Iga väljakutseline olukord annab meile võimaluse endaga (ja sellega, mida ma oma ellu olen korraldanud) paremini tuttavaks saada. Kui kasutame seda võimalust, võib see ühtlasi saada sammukeseks teel parema enesejuhtimise poole. Enesejuhtimise oskus suurendab oluliselt võimet keskenduda vähemal määral pingeallikatele enda ümber ja suuremal määral sellele, mida mina enda sees saan teha, et edukamalt toime tulla.

Ka kõige keerukamast kriisist võib kasvada oluline areng, kui suudame kasutada kriisi kui võimalust õppida ja muutuda. See nõuab kohanemist, paindlikkust ja uusi elureegleid. Nii et mõneti on iga kriis kindlasti ka tõe hetk. Ka lähisuhete kriisid on ju olulised suhete selgendajad: on paare, kes oskavad kriisi kasutada iseenda, partneri ja suhteloogika tundmaõppimiseks, and on nõus analüüsima ja mõistma, mis viltu läks ning teisiti proovima. Ja on paare, kes kriisi tekkides kiirelt eri suundades jooksevad. Või jäävad kohale, tehes nägu, et kriisi polnudki ja püüavad olemasolevat püsti hoida (kuni järgmise kriisini…) Eks kehtib sama loogika ju ka üleilmsete kriisiprotsesside kohta.

Oleks imelik soovida oma ellu kriisiaja raskusi ja kaotusi, kuid kas tohime unustada õppetunde? Kas ei tuletanud see peatatud aeg meile meelde olulisi väärtusi, mida olime oma lähisuhetes ehk juba kaotamas. Me avastasime, et me pole harjunud ligistikku olema. Me avastasime, et oleme palju rohkem olnud seotud võõraste inimeste kui oma kõige kallimatega. Me avastasime, et oleme olnud liiga hõivatud asjade muretsemise ja asjade eest hoolitsemisega. Me avastasime, et suhted on haprad, ja see tuletas meelde, et nende eest peab hoolt kandma miinimum seitse päeva nädalas. Meie küsimustest iseendale ja vastustest neile oleneb, millise suuna me võtame nüüd.

Oleks imelik soovida oma ellu kriisiaja raskusi ja kaotusi, kuid kas tohime unustada õppetunde? Kas ei tuletanud see peatatud aeg meile meelde olulisi väärtusi, mida olime oma lähisuhetes ehk juba kaotamas.

  • Me avastasime, et me pole harjunud ligistikku olema.
  • Me avastasime, et oleme palju rohkem olnud seotud võõraste inimeste kui oma kõige kallimatega.
  • Me avastasime, et oleme olnud liiga hõivatud asjade muretsemise ja asjade eest hoolitsemisega.
  • Me avastasime, et suhted on haprad, ja see tuletas meelde, et nende eest peab hoolt kandma miinimum seitse päeva nädalas.

Meie küsimustest iseendale ja vastustest neile oleneb, millise suuna me võtame nüüd. Seetõttu oleks kõige parem, kui me vähemalt osaliselt – või selle paremas osas – jätkaksime kriisiaegset elustiili, mil osa elust on justkui seisma pandud või eemaldatud ja see andis meile võimaluse vaadata otsa endale, oma suhetele, oma valikutele.

Katkend pereterapeut Meelike Saarna artiklist "Kuidas ma mõtlen kriiside kasust", ajakiri Tervis Pluss, 05/2020.

Algallikas: Pereterapeut Meelike Saarna, Parem Elu OÜ

20 May 2020
Rate this item
(0 votes)