Pereterapeut Meelike Saarna selgitab, miks ei tasu oma muremõtteid endale hoida vaid neid tuleks lähedastega jagada.

Üks kõige levinumaid ebaefektiivseid käitumisviise, mida raskete olukordade saabudes kasutatakse, on endassetõmbumine ja probleemi mahavaikimine. Kuigi häda ei ole ju häbi! 

Siiski jäetakse oma mustad mõtted tihti välja ütlemata, tahtmata teisi pahandada või kurvastada, peljates jätta hädaldaja muljet või kartes rääkides liialt emotsionaalseks minna.
Vahel arvatakse, et pole vaja teisi oma murega koormata, oma kurbusega tülitada. Vahel usutakse müüti, et tubli inimene ei satugi hätta, ei muretse ega valuta südant, või kui ka valutab, siis saab sellest üle nagu nalja. Eemalt võib nii paistagi. Üldse tasub laiemaltki tähele panna, et pealmine pilt vastab harva tõele. Tunne, et ma ei tule toime, on üldinimlik, seda kogevad aeg-ajalt kõik, kuigi eemalt võib teisti paista.

Ent kui keegi ei räägi probleemist, mis tegelikult painab, võib sellest saada tuba täitev elevant ja peagi tuleb kõigil asjaosalistel kõhtu sisse tõmmates kikivarvul mööda toaääri kõndida – kui kasutada Tommy Hellsteni kujundit. Nõnda kipub juhtuma ka seetõttu, et NII PERES KUI KA PAARISUHTES ON KÕIK KÕIGIGA SEOTUD, AINULT PEALTNÄHA ON PROBLEEM VAID ÜHEL. MIS JUHTUB ÜHEGA, MÕJUTAB IGAL JUHUL KA TEISI.

Valik on isiklik asi. Võib vaikida, võib rääkida. Võib sasipusa enne harutama asuda, kui sellest üks suuremat sorti pundar saab. Võib sasipuntra silme alt ära koristada ja teha nägu, et seda pole olemaski. Võib püüda hiljem, kui rasked ajad juba seljataga, seda lahti harutada püüda. Mõjud on erinevad, ja eks on erinevad olukorradki. Võib juhtuda, et isegi kui abi ja toetust otseselt paluda ei osata või ei julgeta, on alateadlik ootus toetusele ikkagi olemas ning hädas üksijäämise tunne võib tuua suhetesse peidetud solvumist ja haavumist, mis iga järgmises halvas olukorras kipub negatiivsust duubeldama.
Rääkimata tähtsad asjad võivad mõjuda nagu punnis seljakott, mida aina raskem kanda. Tõsi, vaikiminegi võib nii mõneski olukorras ka teadlik otsus olla – koos sellest tulenevate tagajärgedega. Minu poolest võiks kehtida põhimõte, et iga täiskasvanud inimese kohus on seista enda eest, loomulikult vaagides sobivaid sõnu, aega ja kohta. Äraarvamismäng on tore küll, aga äkki ei mängiks seda keerukas olukorras? Ikka juhtub ju sedagi, et oma murest ei julgeta rääkida otsesõnu ja veel enam – oodatakse, et teised ometi märkaksid ja sekkuksid. Ja kui ei märka ega sekku, siis võib ka kõlada solvunud: „Kuidas sa siis aru ei saa, et mul midagi viga on! Mõtle ometi välja, mida ma tegelikult vajan!
Või ei kuule lähiring otseselt midagi, aga pilt on kurb või mossis või ärritunud ning küsimise peale saabub vastus, et ei ole häda midagi. Ehk siiski väljendaks ennast? Partnerile, sõbrale, kolleegile. Imet küll – kohe on kõigil selgem olla, vajadusel saab kohe ka midagi ette võtta, et olukord – eriti emotsionaalne olukord – muutuks.

Katkend Meelike Saarna artiklist “Kuidas ma mõtlen keerukast ajast”, ajakiri Tervis Pluss 10/2019.


Autor: Meelike Saarna
Algallikas: FB Pare Elu OÜ
Avaldatud autori loal.

04 December 2019
Rate this item
(0 votes)