Aeglustamine on oluline teema, tuletab meelde pereterapeut Meelike Saarna.

Aeglustamine on oluline teema, tuletab meelde pereterapeut Meelike Saarna. Mitte vaid saabuvat advendiaega ja jõule silmas pidades. Liiga palju ärevust, liiga palju pidetust, liialt vähe keskendumist, aeglust, kontaktis olemist… kas teame, mis on selle tulemus ja hind? Enda, teiste ja maailmaga kontaktis olles subjektiivne aeg pikeneb. See on võimalus endale hästiveedetud eluaega juurde teha.

Muidugi saan aru, et kiirus on osati samuti tore: asjad saavad valmis, eesmärgid täidetud, edu tõstab kõrvust… ja siis? Hiljutisel isiklike väärtuste grupikoolitusel ütles üks osaleja mõtlikult: kui olen ükskord siitilmast ära minemas, siis vaevalt küll, et silme eest voolavad läbi rahatähed ja töösaavutused – ei, sellel viimsel hetkel voolavad vaimusilmas kallite inimeste näod… tjah, kui nad selle rüsina sees alles on jäänud.

Kui me tahame, et tasakaal oleks väärtus mitte ainult meie sõnade, vaid ka käitumise põhjal, tuleks kiirust tasakaalustada aeglusega, pingutust lõdvestusega, automaatkäitumist hetkele häälestumisega. Tuleks märgata ja peatada igapäeva oravaratas, mis vaikse sahinaga isegi öösel ringi ketrab, tehes ärevaks ka me unesid. Kas suudame aeglustuda: harrastada vahelgi lonkimist, laisklemist, pealtnäha tähtsusetutegi detailide vaatlemist, pilgu kaugusse suunamist, kus hõljub roosakas pilv? Kas märkame kõrval istuva lapse, sõbra, kallima kutsuvat puudutust või pilku?

Meil on igasugu oskusi-teadmisi-tehnoloogiat, mis hõlbustavad olemist, päästavad elusid, värske teave huugab kõrvus 24/7… On paradoksaalne, et kuigi meil on masinad juba peaaegu kõige tegemise hõlbustamiseks, ei ole see loodetavat ajaülejääki kaasa toonud. Pigem vastupidi, aja ülejäägi pühendame uute kiirete asjatoimetuste tegemiseks. Nagu lohemadu muinasjutus: raiud ühe pea ära, kolm kasvab asemele. Panen nõudepesumasina huugama, pagen kodust, kui sinna saabub koristusfirma… ja ise saan… jah, mis ma ise saan? Teha veel rohkem tööd? Teenida veel rohkem raha? Lõppude lõpuks on raha ümber rahmeldamine lihtsalt üks mäng. Meil kõigil on eluks vaja enamvähem samapalju asju, ja asjad ei ole tegelikult need, mida me kõige rohkem vajame.

Automaatrežiim täitvaid, tähendusrikkaid, õnnestavaid kontakte ei võimalda, neid võimaldab keskendumine. On neurobioloogiline fakt, et lähedus täidab inimest selle sõna õige paremas mõttes. Ja tühja paagiga ei sõida kuigi kaugele. See on see, mida mina oma töös igapäevaselt näen: paak on ammu tühi, aga paaki täita pole aega – kiire on ja pedaal on põhjas. Pedaal on sinna põhja peaaegu juba kinni kiilunud, nii et juba paljas mõte aeglustamisele teeb olemise veel ärevamaks kui see juba on.

Aeglustamiseks on vaja teadlikkust. Suur osa teadlikkusest on kontakt iseendaga. Miks mitte alustada lihtsaimast: näiteks hingata aeglaselt, võimalikult aeglaselt kohe praegu. Määrida hommikust kreemi kehale rituaalse venitamisega. Süveneda teadvalt toredatesse detailidesse, mis muuseas ümbritsevad meid igal hetkel. Või vaadata, kuidas lapsed toimetavad – kohal siin ja praegu. Seda peaks neilt õppima, mitte sõitlema neid nende loomuliku hetkesolemise- ja keskendumisvõime pärast.
Mitte kellelgi ei maksaks riskida sellega, et ühel päeval on kohal ebamugav küsimus: kuhu see elu küll kadus? Eks ta kaobki märkamatult, kui sind krooniliselt kohal ei ole.

Kuidas oleks ärgata ilma kiirusepaineta. Hoida taldu hommikujahedal põrandal. Loivata kööki kohvi tegema. Teel peatuda ringutuseks ja teiste kodusloivajate kallistamiseks. Lükata tuhisev oravaratas otsustavalt kõrvale. Ja advendiajal ka: tuulata vähem e- ja pärispoodides ning teha päriskingitusi: kinkida aega iseendale ja oma kallitele.

Autor: pereterapeut Meelike Saarna

22 November 2020
Rate this item
(0 votes)