Kes sööb kukemarja?

Eesti üks vähemtuntud toidukõlbulik mari on valmis saanud ja neid on sellel aastal tõesti palju. Lääne-Eesti ranniku luidetel roomavad kukemarja puhmalapid lausa mustavad viljadest.

Harilik kukemari (Empetrum nigrum) on meie looduse tavaline asukas ning taimel on muljetavaldavalt lai valik elupaiku, teda leidub turbarabadest kuni liivaste rannaluideteni. Kanarbikuliste sugukonda arvatud kukemari kasvabki tihti koos kanarbikuga.

 Kanarbik

Kukemari kipub küll atraktiivsemate korjeliikide kõrval teenimatult varju jääma. Tegin kiire küsitluse tuttavate harrastuskorilaste seas, mille tulemused kinnitasid oletust, et kukemarja ei tunta ega korjata. Kuigi, kui kohalikule marjahuvilisele pilti näitad, siis tuli taim tuttav ette.

Küll aga on kukemarja korjamise ja kasutamise traditsioon au sees meist põhjapoolsemate rahvaste seas – kukemarjahoidised ja naps on hinnas nii Islandil kui ka mujal Skandinaavias. Kukemarja kääbuspõõsast kasutatakse mõnedes põhjamaade kultuurides ka kala suitsutamiseks. Viljadest saadav lilla värvaine on kasutusel olnud riide ja naha värvimisel. Ravimtaimena on kukemarja viljade, lehtede ja vartega ravitud külmetushaigusi, neeruprobleeme ja kõhulahtisust.

Kukemari

Meie asume kukemarja leviku lõunapiiril, kus marjad on väidetavalt väiksemad ja neid leidub hõredamalt ning vähem kui põhjapoolsetes regioonides, samuti on nende maitseomadused meie oludes kehvemad. Nii puudub selle teadmisega ka meie kultuuriruumis selle marja meenutava luuvilja korjamise ja kasutamise komme, harjumus ning kogemus. Omast värskest kogemusest võin küll väita, et puhas kukemarjamoos on väga hea, koos mustikate või pohladega aga ülihea.

 Kukemarjad ja pohl

Kukemari ei ole botaaniliselt tõesti mitte mari, vaid pisike luuvili, mis sisaldab mõnevõrra orgaanilisi happeid, millest tasub esile tõsta looduslikku säilitusainet bensoehapet, ja erinevaid suhkruid, mis annavad kukemarjale iseloomuliku veidi vesise läilavõitu maitse.

Kaugel põhjas on kukemarjast osatud alati lugu pidada tema suure C-vitamiini sisalduse pärast, tänapäeval tuntakse huvi marja suure bioflavanoidide sisalduse vastu, mis on looduslikud antioksüdandid ja aitavad võidelda vabade radikaalidega.

Kukemarja on kutsutud ka linnusilmadeks ja mõningasel kukemarja vilja lähedasel vaatlusel ning piisava fantaasia olemasolul meenutabki see võibolla mõne väikse linnu silma. Lisaks kuke- ja kikkamarja nimele on taime ka kukesilmadeks kutsutud – omades kukke ei näe ma aga sarnasust kuskilt. Seos lindudega on kukemarjal olemas sel viisil, et üle neljakümne linnuliigi toituvad oma sügisesel rändeteel kukemarja marjadest.

 Kukemarjad

Germaanikeeltes, sh saksa ja rootsi keeles ning sealt kaudu ka soome keeles, on kukemari hoopis varesmari (i.k. ’black crowberry’, s.k, ’Schwarze Krähenbeere’, r.k. ‘kråkbär’, s.k. ‘variksenmari’) ja see nimetus on ilmselt saksa keele vahendusel ka Eestis liikunud. Kuigi varestel on selle marjaga täpselt sama vähe pistmist kui kukel. Etümoloogid on arvanud, et ju on kunagi tõmmatud paralleel vareste (kas mustade künnivareste või hallvarese musta värvi sulestiku) musta sulestiku ja kukemarja mustana näiva pale vahele, aga see loogika on minu arvates savijalgadel. Küll aga võib vares kõigesööjana vajadusel ka kukemarju süüa.

Kindlasti on kukemari väärt toidulisa ja põnev kulinaarsete katsetuste allikas ning tasub pohlade-mustikate kõrval korjata ja kasvõi koos nendega potti pista.

PS Nõva kandi rannaluidetel oli tõesti lausa nauding korjata harukordselt suuri kukemarju ja neid oli tohutul hulgal, õitsvad sininukid ja kanarbik tegid vaate värviliseks.

 Sininukk

 

Algallikas: RMK, "Kes sööb kukemarja?", Tiit Hunt, 24.08.2020.

08 September 2020
Rate this item
(0 votes)