Just algklassides on oluline kujundada õpiharjumus ja kindlad rutiinid, sest need jäävad last toetama ka edaspidi. Sisemine motiveeritus õppimiseks kujuneb lapsel reeglina alles põhikooli lõpuks, enne seda on õppimise põhistiimul pigem head suhted õpetaja ja vanematega. Vanema põhiülesanne on toetada, kuulata, mõista. Ärev aju ei suuda õppida. Seetõttu on vanemal eelkõige vaja luua rahu: nii suhetesse kui ka keskkonda.

Mõned nõuanded, kuidas kooliminevale lapsele õppimisel toeks olla:

1. Loo päevaplaan. Kuna lapse oskus ise enda ümber struktuuri luua on veel vähene, peaks värske koolilapse päevaplaani koos välja mõtlema ja paika panema. Miks mitte ka seinale: juhis peaks olema lühivormis ja positiivses võtmes (pesen käed, vahetan riided, söön, mängin, õpin, lähen trenni).
2. Õppimiseks võiks olla kindel aeg ja koht. Harjumuse kujundamist tuleb esialgu vanemal juhtida. Kui kord paika pandud rutiinist saab harjumus, jääb lapsele rohkem energiat tegelda õppimise sisuga (mitte jaurata selle ümber, kus ja millal mida õppida ning kuhu pinal jäi).
3. Kõrvalda segajad. Lapse keskendumisvõime algklassides on reeglina pigem madal, iga sisend (mängiv telekas, valju jutt, sülle roniv väikevend, iPad õpiku kõrval, legod õppimislaual jmt) on võimalik segaja. Ilma keskendumata pole võimalik õpitavat omandada, seega tuleb liigsed sisendid eemaldada ja ka sellest kujundada harjumus.
4. Tunnusta pingutust. Oluline on, et lapsel tekiks seos pingutamise ja tulemuse vahel. Tunnustus olgu konkreetne, „tubli“ asemel saab öelda, mis täpselt meeldis, mis vanema arvates hästi läks. Tubliks sildistatud laps võib takerduda sildi säilitamisse ja loobuda riskeerimast ning eksimast, mida õppimine aga kindlasti nõuab.
5. Toeta lugemisoskuse arengut. Lugege koos, lugege kordamööda, tehke lugemisest tore traditsioon. Lugemisoskus on alusoskus, mis mõjutab lapse edaspidist hakkamasaamist koolis.
6. Igapäevast õppimist ei tohiks jätta hilisele ajale, pärast kella kaheksat on aju uue info vastuvõtmiseks ja seoste loomiseks juba liialt väsinud. Lapse eakohaseid füsiloloogilisi vajadusi peab samuti silmas pidama: lühipausid õppimise vahel, piisav uni, tervislik söök, küllaldaselt liikumist värskes õhus – ka need on olulised, et lapse koolelu sujuks vähemate viperustega.
7. Ekraanide osas peaks lastega ajaraami kokku leppima ja seda ka jälgima.
8. Kui sa pole lapse õpitulemustega rahul, siis riidlemise asemel kirjelda oma rahulolematust. Laused laadis: jälle on sul tegemata; sa oled lihtsalt lohakas; kuidas sa nii lihtsast asjast aru ei saa jmt võivad kaotada lapse viimsegi õpihimu. Kui oled rahulolematu, räägi faktidest ja lapse käitumise mõjust endale.
9. Ära tee lapse eest kodutöid ära, kui ta ei saa hakkama, vaid julgusta last uuesti proovima. Kui laps tajub hädaolukorras, et vanem tema tundeid mõistab, tunneb ta end oma probleemis toetatuna ning suudab end uueks pingutuseks kokku võtta.

Kõige olulisem on põhimõte: lapse ülesanne on õppida, vanema ülesanne on luua õppimiseks soodne emotsionaalne ja füüsiline keskkond.

Rahulikku kooliteed!
Pereterapeut Meelike Saarna.