Sel õhtul Sa korjasid üles,
kõik lileed mis metsa all
kõik lõhnad, mis niitude süles
ja nõmme peal üleval
Ja öösel, kui vaikinud nurmed,
su kätte sain kalda pealt,
kui põlesid jaaniöötuled
ja helises laulu hääl.
Me istusime teisest lahus.
Ja vesi vaid sulises,
lõi üle kivide vahus.
Minu süda sees värises.
Sa pillasid vette neid lilli
ja vaikisid tummana.
Oh ära neid kõiki veel pilla -
kõik sõnad on asjata.
Kõik olnu on mööda meist läinud
kui imelik muinasjutt
Näe tähte kuis lennul see läinud
ning möödus meist aegade rutt.
Oh, ulata minule huuled
öö vaikuses sõnata.
Veel seni, kui põlevad tuled
neid tahaksin suudelda.
Siis lähme lahku, üks siia
ja teine, kus juhib tee.
Las süda meid rännates viia
aeg kuivatab silmavee!
Autor: rahvalik laul